Poleks üldse mõtisklenud tänase une üle kui Se`l poleks olnud sarnane uni, uni siis selline:
Olin ruumis kus 80-te lõpus oli baar, mina töötasin üleval Putkaste ST-s raamatupidajana. Alguses oli see suht normaalne koht, lõpu poole üsna rõve, käisime seal kohvi joomas…olin seal (see vana mõisahoone, enne oli seal kartulikelder olnud) ruumis ja vaatasin et ruum oli täitsa tühi ja puhas! läksin välja, trepist üles, üksik pirn näitas valgust, tajusin, et mikit on veel seal ruumis, hirmu ei tekkind, sest olin kindel, et väljapääs on olemas kui peaks vaja minema. Võtsingi ukselingist kinni ja uks tuli lahti, astusin majast välja öösse.
See, et kelder oli tühi ja puhas võis tähendada, et olen korrastanud oma mõtlemise, aga miks astusin öösse…a, vb. oli tühine uni, või taheti kollitada aga ei läinud õnneks.
… tulen kuskilt kõrvalt ja tahan istuda oma kohale, oma voodile. Keegi juba istub sellel, aga läheb viisakalt ära. Aga siis ma ikkagi ei taha enam seal olla, tundub, et miski segab mind – kuskil on koguaeg märksõna „Karu“…
Panen järsku minema, ühest uksest, teisest uksest. Ja saan aru, et keegi jooksebki järele. Kuskil maas on suur luure-ämblik. Jõuan pikka koridori, mõtlen, kas oleks mõistlik kuhugi sisse keerata. Lõpuks lükkan välisukse jõuga lahti, lingist kinni hoides keeran hooga ukse taha. Jälitaja kihutab uksest välja ja edasi. Mina teen sama triki teistpidi, tõmban ukse enda järel kinni – kuulen veel, kuidas keegi väljas hüüab minu nime. Ja kihutan koridori teisse otsa, uksest pimedasse ruumi, kuhu paistab väljast natuke kuuvalgust.
Ja jään mõtlema, et siin saaksin rahulikult olla, nendes varjudes ei leia mind keegi…
Et sarnane jah
Ma muidugi unes tean, et näen und. ja tean ka, et ei lase kedagi enda unne. ja üldiselt tunnen end alati kindlalt.
osad uned ongi testi-laadsed, et on mingi olukord ja kuidas olukorras käitud…kuigi minu uni ei tundunud seda olema, aga mine tea…kuid miks sa eest ära jooksid kui tundsid ennast kindlana?
kunagi (üle kümne aasta tagasi) oli uni kus seisin vastamisi seapeaga atleetliku mehega, siis tundsin küll tohutut hirmu (tegelt see polnud hirm, vaid pigem tohutu vastikus-tunne, mulle tundus ta nii kole, väiksed seasilmad jne.), ja just see, et tal suunurgast neoon-rohelist ila valgus, kuid suutsin ennast rahulikuks jääma, talle otsa vaatama ja viisakalt ütlema: “Ma ei soovi teiega täna rääkida, tulge teine kord.”
Ma lihtsalt ei lase kedagi enda unne sisse. Olen ju aastaid tagasi mõned rünnakud üle elanud. Nii kui midagi kahtlast tunnen unes, nii olen kohe valvel, eriti veel kui tegelane end nähtavaks ei tee. Nähtavaga on lihtne, nendele astun kindlalt vastu.
vb. peaksid seda asja uurima, ehk on mingi vana kogemuse pärast sinusse mingi jälg jäänud, ja nüüd aina kordad seda, kuigi oleks aeg suhtumist muuta, sa ei ole see kes sa olid eile, rünnakut ei pruugi ollagi…muidugi sinu uni, ise otsusta
Olen ise ka mõelnud, et olen ehk liiga ettevaatlik. Aga unes tuleb kohe meelde, mis kunagi on juhtunud, et need “tegelased” võivad olla nii kavalad, et ma ei pruugi arugi sada, kui mõni “sees” on. Ja sellisest lahti saamine on palju keerulisem kui selle eemale hoidmine – olen paari sellisega mässanud, mis külge on jäänud.
Endale tundub, et olen mingi otsustava “värava” juures.
ehk oledki…su tänast und lugedes tekkis tunne, et “niidada” oma potensiaalse ühenduse kõrgema minaga, või mis teil seal budismis on see kõrgema tunnetus…
endal tekkis ka selline mõte